Raul Saaremets: “Sel kevadel Malmös Intonal festivalil sattusin esmakordselt Chillera kontserdile. Kuna mul puudus nendega varasem kogemus, siis esmalt tundus, et see ontlik trio on mõni konkursi võitnud koolibänd, mis on nüüd siis auhinnaks festivalile esinema saanud. See tunne ei kestnud kaua, sest mida lugu edasi, seda selgemaks sai, et mul on nüüd uus lemmik ansambel.
Chillera muusika on imeline kombo surfist, dubist ja Lääne-Aafrika stiilis kitarrikäsitlusest ja sinna otsa muidugi Polina, Ganna ja Nastya vange mitte võttev sarm. Tõesti, kui te neisse ei armu, siis paluge arstile helistada – te olete tõenäoliselt surnud.”